Saame tuttavaks.
Minu nimi on Kerli, olen suur suur loomasõber ning lapsest peale tundnud loomadega erilist sidet. Tänaseks on loomad täitnud kõik minu päevad ja seda nii tööl kui ka kodus (olen üks neist õnnelikest, kellel töö ja hobi koos käivad).
Koerad on minuga kogu aeg kaasas käinud. Lapsena korjasin tänavalt kõik hulkurkoerad üles ja proovisin ikka ema veenda, et nad peaks meile elama tulema, kuid päriselt pakkusime kodu vaid ühele, kes minu vanaema juures palju õnnelikke aastaid veetis. Minu päris esimene koer oli Bella, väike bolonkalaadne koerake, kes meie juures 18 aastat elas, samuti tema poeg, kes elas 19 aastaseks.
Oma esimese tõukoera võtsin 2002. a. kelleks oli prantsuse buldog Daalia ( Hingeliblikas Thaileia) ja aastapärast tuli minu esimene lühikarvaline Bernhardiin Muffi. Sealt sai alguse ka minu armastus bernhardiinide vastu. Süvenesin sellesse tõusse põhjalikumalt, olin tegev tõuühingus ( olles juhatuse liige ja esinaine), kasvatasin kaks ilusat pesakonda kutsikaid üles (minu kennel on BullBerna, praegu aretusega ei tegele) ja ühel hetkel oli endalgi kodus lisaks buldogile 3 bernhardiini :). 2010 a. lisandus perre mops Peedu.
Täna on meie loomaperes berhardiin Ossu (kohe 2 aastane, mopsipoiss Peedu (kohe kohe 10 aastane), segavereline koer Kirbu (11.a) ja kassid, hobused, kanad, pardid jne.
Kui Muffi ja Daalia olid noored, otsustasin minna tööle loomakliinikusse, et saada rohkem kogemusi ja oskusi, kui koera tervisega peaks midagi juhtuma. Sain sealt suure hulga häid teadmisi ja oskusi, kuid tol ajal hakkas mind häirima üks asi. Nimelt see, kuipalju koeri ja kasse pöördus kliinikusse allergia probleemiga, nahaprobleemidega ning kasvajatega. Ühel hetkel käis minu sees miski klõpsatus…..seisin…..vaatasin patsienti ja mõtlesin ,et midagi peab kuskil olema väga valesti, see ei ole normaane……
Kui Bella ajal ei olnud alguses kuivtoite saada ( need tulid hiljem ), siis tegin talle ise süüa ja lisasin alati tema toidule ka ravimtaimi lisaks lihasaadustele. Kevadeti käisin alati värskeid, noori võilillelehti korjamas, kugi ma isegi ei teadnud, milleks see täpselt hea on aga raamatust olin lugenud, et see on kasulik (täna tean, võilill on suurepärane maksapuhastaja. Olen õppinud ka lisa herbaatika koolis, et taimedealaseid teadmisi omandada).
Muffi ja Daalia ajal oli kuivtoit kenasti olemas ja loomulikult oli kasvataja rääkinud, kuidas tuleb kutsikat toita, ikka selle kuivtoiduga, mida ta kaasa sai. Sama jutt jätkus ka loomakliinikus. Mul on senini kahju, et hoidsin Muffit esimesed eluaastad rangel kuivtoidureziimil. Kord oli meil vanematega lausa tuline vaidlus, kus mina raiusin kindlalt, et ainult krõbin ja ei midagi muud, mispeale minu kasuisa käratas “KOER EI OLE KOSMONAUT”. See lause on mul siiani meeles ja kogu situatsioon ise on minu jaoks halenaljakas, kuid nüüd olen ma nõus – koer vajab loomulikku toitu.
Nähes kliinikus niivõrd palju probleeme, hakkasin vaikselt uurima ja lugema aina rohkem toitumise teemasid. Olen selles vallas väga palju lugenud, uurinud, infot läbi töötanud, seminaridel osalenud ja oma kogemusest õppinud ning jõudsin lõpuks välja toortoitumiseni. Nüüdseks söövad kõik minu loomad vaid naturaalset toitu, mis on neile loomuomane ja tervislik. Kõik nad on terved ja elurõõmsad. bernhardiin Muffi oli kõbus ja rõõmus ka veel 11 aastaselt, mis on bernhardiini kohta juba päris kõrge vanus. Varasemalt pidasin ka lemmikloomasalongi, olles koerte juuksur, suhtlesin aastaid paljude erinevate loomaomanikega, kuulsin nende rõõme ja muresid, kuid ikka oli see sama teema……allergiad, kasvajad, seedeprobleemid, kõrva-silma probleemid, mis klientide koeri vaevasid.
Blogis jagan ma oma mõtteid, arvamusi ja teadmisi eriti just koerte ning kasside toitumise teemal. Loomulikult jagan ka meie vahvate loomade igapäevaelu sündmusi.
Hippokrates on öelnud: „Olgu toit sinu ravim ja olgu sinu ravim sinu toit” ja just nii ma arvan. Kui toitumine on korras, kaovad paljud probleemid sootuks , mõningatel juhtudel on toit leevenduseks ning aitab haiguse üle kontrolli hoida.
